See kõik on tema

1. – 5. märtsini toimuvad Narvas Peterburi teatrite päevad, mille raames külastavad Vaba Lava Narva teatrikeskust nimekad Peterburi teatrid, kes toovad vaatajateni neli erinäolist lavastust

Teater ”Prijut Komedianta”

Peredraama, 16

Kestus: 2 tundi 30 minutit. Vaheajaga.

Autor Andrei Ivanov
Lavastaja Aleksandr Sozonov
Kunstnik Pavel Semtšenko
Helilooja Ivan Kušnir
Valguskunstnik Igor Fomin
Video Maksim Baskakov, Jelena Zõrjanova
Liikumisjuht Marina Jašina
Lauluõpetaja Maria Ahlibinskaja
Etenduse juht, lavastaja assistent Tatjana Solovjova
Osades
Ema – Julia Aug
Poeg – Ilja Jakubovski
Toffee – Anastassia Poljanskaja
Toweri ronk – Ilja Tiunov
Esietendus 21.08. 2020.

“See kõik on tema” on lavastus meeleheitlikust katsest üksteist mõista ja kuulata. Tavaline vene pere. Pärast isa surma on ema ja poja suhted külma sõja sarnased. Teismelise tunnete mõistmiseks ja tema aitamiseks registreerib ema valekonto Toffee nimelise tüdrukuna ja peab pojaga kirjavahetust. Riskantset ja reeturlikku sammu saab õiustada ainult ühega – tegelased mitte ainult ei suhtle, nendest saavad sõbrad. Aga kuidas nüüd ühendada kaks isiksust – need, kes elavad tülis ja need, kes on välja mõeldud?
Näidend “See kõik on tema” on Julia Augi tagasipöördumine Peterburgi. See on esimene roll kodulinnas pärast 15aastast pausi.
Kahes reaalsuses toimuva lavastuse loovad Kirill Serebrennikovi õpilane lavastaja Aleksandr Sozonov ja Peterburi kõige avangardsema kollektiivi, inseneriteatri AKHE kunstnik ja lavastaja Pavel Setšenko.
Lavastaja Aleksand Sozonov: “Kirjutasime koos dramaturgi Andrei Ivanoviga näidendi ümber, sest see ilmus 7 aastat tagasi ja kontekst oli selle ajaga muutunud. Põlvkondadevaheline konflikt ema ja poja vahel oli muutunud. Poiss elab aina enam moodsas meediaruumis ja vanemad saavad aina vähem aru, mis see selline on. Ema hirmud seoses internetiga on kasvanud, sest seal müüakse narkootikume, tegutsevad surmagrupid, lapsi kutsutakse protestimarssidele, aga sellega seotud postituste jagamise eest pannakse vangi. Kuidas last kaitsta? Ma rääkisid psühholoogide ja psühhiaatritega, keegi ei teadnud. Ilmselt on ainus variant rääkida. Seepärast konstrueerime lavastuse nagu silla, kahepoolse, et lapsed saaksid kutsuda oma vanemaid ja vanemad saaksid minna oma lastega.
Aga kas vanemad on valmis tutvuma selle keelega, mida räägivad nende lapsed ja kuulama seda, mida nad räägivad. Pole kindel. Vanemad kaitsevad kangekaelselt laste lapsepõlve, saamata aru, et püüavad läbi selle pikendada enda oma. Seetõttu on see lugu eelkõige ema kasvamisest. Just tema ei suuda lahti lasta 15aastasest poisist, kes on emast tugevam ja täiskasvanum. See on etendus vabadusest, soovist ja õigusest omada oma isiklikku ruumi.”